Lumised haikud

Luuni külmetav
päev võtab oma osa,
et olla kristall.

Vaata, ta magab.
Mu mõte hangus lumme,
ei sula niipea.

Nukker külm on siin.
Viltide sees keerlevad
ju tuisutaadid.

Lumepallina
leidis talv end Eestimaalt,
tal on siin mõnus.

18.11.1998

Valge maailm

Äkitselt on nad minoorsed –
need minu rõõmud.
Ma tahaksin peita oma silmad
põhjamaa lumme,
et nad taas võiksid valgeks saada.
Valge on maailm.
Nii valge, nii valge.
Libisedes mööda jäävälju
kaovad minoorsed noodid,
kaovad kõik hääled.
Valge maailm jääb vaikseks.
Olles tühjuses, tunnen,
et mu sisse ei mahugi enamat.

18.11.1998

Talvehaku haikud

Ta juba tuli,
lumekristallidena
kõrgusest langes.

Mul on väga külm,
hingeaur muutub pilveks,
eemale hõljub.

Puud kaetud vatiga,
leevikesed nokivad
pihlakamarju.

Järv kattub jääga,
kalakene sulistab
vees jääkoore all.

Minu mütsile
langevad helbed,
valget täis maailm.

11.11.1998

Jõulud

Jõulud on justkui me südameheaduses,
jõulud on sulle ja mulle ja igale hingele.
Jõulukäsk kirjas on maailmaseaduses.
Jõulude tähtsus on mõjuda aegade pingele.

Jõulud on vaiksed ja kodused pühad,
nendes me rõõm, meie usk ja lootus.
Jõulud ei lõppe, nad jõuavad üha,
jaanuaris algab taas jõuludeootus.

Lumekristallid on märgiks, et pattu saab pesta,
selleks kord sündiski Petlemmas Jumalapoeg.
Arm ja andeksand meiegi elueal kestab,
jõuludel oleme alati üksteisel toeks.

Kirikukellades kaugusse kostuvad soovid,
tuhanded tänud, et Jumala arm on nii suur.
Õhtul, kui süütame küünlad, ma proovin
olla veel parem ja mõtetes üdini uus.

07.10.1998

Tahan metsa

Metsa, hoopis metsa tahan minna
sellel külmal pakastaadi ajal.
Kui vaid saaks, ma sõidaks ära linnast,
oleks vaid mul metsas väike maja!

Üsna harva satun lumisesse metsa,
hetki neid ma naudin täiel rinnal.
Kunagi ma näinud pole igikeltsa,
lihtne lumesadu minu jaoks on hinnas.

Tahan väikest metsamaja lume sees,
tahan valgeid puid ja valgeid põõsaid.
Tahan sõita saanis mööda talvist teed.
Oleks, et mu unistused poleks seest nii õõnsad.

30.12.1999

Lumi tuli maha

Lumi tuli maha
ja valgeks läks maa,
kolm väikest hanepoega
enam välja ei saa.
Ent lapsed on õues,
lumemees valmib pea,
soe süda kui põues,
miski kinni ei pea.
Ja hani, kes sügisel
lõunasse lendas,
postkaardi abil
sealt tervitab venda.

30.12.1999